Tere hommikust, armsad noored, head kolleegid, austatud linnapea ja armas Helmer!
Kõigepealt, hea koolipere, ma siiralt loodan, et te olete suve nautinud ja puhanud, sest nüüd on aeg jälle pingutada, pusida ning end proovile panna. Ees ootab uus hooaeg Jaan Poska gümnaasiumis, mis saab sellel kevadel 15-aastaseks, ja tõsisele teismelisele omaselt tuleb meil olla valmis pööraselt põnevaks aastaks!
Ja siin ei pea ma silmas nüüd seda, et homme hakkavad teile tundi andma 5miinuse liikmed või et novembris õpime ainult ajalugu või et märtsis sõidame kõik koos Šveitsi suusatama. Ei, pööraselt põnev on hoopis see, kuidas me õpime mõtlema, analüüsima ja mõtestama maailma ning iseennast – kuidas iga päev võib endaga kaasa tuua taipamisi, mis kolme kuu pärast maanduvad selges pilgus, enesekindlas tegutsemises ning teadlikus otsustamises. Kool ei ole tuupimise kants, vaid arengupesa, kus igaüks saab võtta vastutuse oma kasvamise eest.
Ja teadke, armsad noored, et te ei ole selles kasvamises mitte kunagi üksi – meil lihtsalt on Jaan Poska gümnaasiumis selline kombe- ja väärtusruum, kus me teeme ühiselt, toetame ja inspireerime teineteist ning aitame, kui kaaslane paar sammu maha jääb. Üksi jõuab küll päris kiiresti ja omajagu kaugele, ent gümnaasium või elu laiemalt ei ole indviduaalne non-stop sprint kuskile müstilisse finišisse või tippu. See on teekond, kus Sinu personaalsel rajal on miljoneid siduskohti ja põimumisi kõigi teiste uitajatega.
Lõpetan oma sõnavõtu oma armsa sõbra ja hea kolleegi Sandra Silla mõttega, et elu ei ole üks tehing teise järel, vaid elu baseerub suhetel. Me ei saa pidevalt kaubelda või osta endale paremaid sõpru või ilusamat elu, kõik see tuleb lahkuse, tarkuse, headuse ja mõtestatusega üheskoos luua. Ja nii iga päev.
Armas koolipere, pööraselt põnevaid taipamisi algavasse õppeaastasse!
