Lugupeetud linnapea, koolijuhid, külalised. Lugupeetud mõtlevad noored!
Me tähistame täna üheskoos Tartu Rahu aastapäeva ja paari nädala pärast 99. Eesti Vabariigi aastapäeva. Ma ei hakka heietama, kui olulised ja märgilised päevad need ühe eestlase jaoks on – seda peaksid kõik mõistma ja tunnetama. Kuid kas me ikka mõistame?
Eesti riik on vaba olnud kokku kõigest 48 aastat. Enamiku noorte jaoks on Esimene Eesti Vabariigi aeg kui muinasjutt, mida ajalooõpikutest võib lugeda. Praegu tundub Eesti riik meile iseenesestmõistetavana, kuid see on ohtlik. Selliseid märgilisi päevi nagu 24. veebruari ja 20. augustit võetakse lihtsalt toredate puhkepäevadena… Kuid iseenesemõistetavat ei ole siin miskit – Eesti Vabariigi iseseisvumine ja taasiseseisvumine olid juba kaks suurt ime.
Lennart Meri on öelnud: „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi“. Iga oma valiku, mõtte ja teoga lood sa kasvupinda oma enese tuleviku tarbeks, kuid kas seda tehes mõtled ka oma kodule? Oma Eestile?
Eesti on nagu hästi varjatud saladus Euroopa serval. Pärl, mida mujalt on raske leida. See on luksuslik kingitus meie esivanematelt – olla üks vanimaid Euroopa rahvaid, kes on elanud kauem kui 13 000 aastat ühel territooriumil: meil on oma keel, oma kultuur, oma eriline lugu. See pole kindlasti kohustus, mida peame edasi kandma, vaid pigem privileeg!
Euroopa on täis hõljukgeneratsiooni – noori, kes ei tea, kust nad tulevad, kes nad on ja kus asuvad nende juured… head Tartu noored, me oleme erilised! Ärge mõistke mind valesti, meie ja sinu päralt on maailm ja oma tuleviku määrame me ise. Aga seejuures ei tohi unustada oma lugu ja oma juuri, ei tohi unustada seda, et oleme osa millestki nii olulisest.
Meie riigil ei saa olla kahte tulevikku, mis seisavad seljad vastamisi. Millises Eestis tahad sina elada? Millises Eestis tahad sa oma lapsi kasvatada? Millises Eestis tahad sa vanaks saada? Ja mida sa selleks täna teed? Või mida sa selleks üldse oled valmis tegema?
Noor, oled ilu ja maailma looja ja sellega Eesti Riigi looja. On aeg hakata nägema suuremat pilti… On aeg Instagram ja Facebook kõrvale jätta ja mõtlema hakata. Sinust sõltub sama palju kui ükskõik kellest Toompeal, sest just sinu ja minu kirjutada on järgmine peatükk Eesti loost ja selle lootusest…. Sest keegi meist ei soovi, et see lõpeks sootuks.
Ole julge ja ära karda tähelepanu pöörata meie riigi ilule ja valule. See on sinu võimalus arutleda kaasa milleski, mis päriselt ka loeb. Mõtle, kõigepealt vaikselt ja siis häälekalt. Pane oma mõtted kirja ja osale esseekonkursil „Eesti loost ja lootusest“. Ja vaata rohkem infot eestiloost.ee. See ei ole tavaline esseekonkurss. See on märguanne sellest, et Eesti noorte südames on kirg ja põlemine meie loo ja selle lootuse kohta.
Kärt Kaasik, 3. lennu vilistlane
Lugupeetud direktor. Ausatud õpetajad ja külalised. Head Poska noored.
Viis aastat tagasi, kui ma astusin ühe aastaseks saanud Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi uksest sisse… – ma ei tea, kas Teil oli ka mingisugune salapärane ja aupaklik tunne, kui teie esimest korda 1. septembril siia koolimajja tulite, aga mul igatahes oli. Siis ma olin veel noorem ja ei saanud sellest päris täpselt aru, aga nüüd ma olen sellest aru saanud, kui ma vaatan seda kõike siin vilistlasena.
See aupaklik ja salapärane tunne tuleb sellest samast hoonest ja nendest ruumidest, kus Teie praegu ja mina kolm aastat õppisin. Pealtnäha on meie kool armas ja hubane – sellega ma usun, et nõustuvad kõik, aga kui natuke süveneda ja mõelda selle ajaloo peale, siis see on ikka paganama võimas, mis siin 2. veebruaril 1920. aastal korda aeti. See energia jääb igaveseks selle majaga. Ma loodan, et teie tunnetate seda energiat, sest see on osa poskalase identiteedist..
Mul on äärmiselt hea meel, et poskalase vaim on tugevam kui kunagi varem. Kui peaks keegi küsima, milline kool ajab kõige rohkem Eesti asja ja hoiab selle väärtuseid, siis see on just Jaan Poska Gümnaasium.
Uskuge mind, see vaim elab pärast kooli lõpetamist edasi ja on teiega elu lõpuni. Seda sama aupaklikust tunnen ma iga kord, kui siia koolimajja astun. Meil kõigil on imeline privileeg kanda neid samu väärtusi edasi, mis 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi sünnitunnistusega kirja pandi. Mitte ükski teine kool ei saa meilt seda ära võtta!
2015. aasta jõulukuul asutasime just sellepärast hea sõbra Martiniga Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi vilistlaskogu, et oleks kindel, et see vaim elaks edasi. Usume, et see oli väärt kingitus kooli esimeseks juubeliks. Oleme esimese tegutsemisaastaga koondanud esimesed vilistlased ja vaikselt kanda hakanud kinnitama. Koos olles räägime vilistlaskogust kui „eluaegsest projektist“, mis näitab poska vilistlaste pühendumust ja tänu kõige selle eest, mis gümnaasiumi ajal meiega toimus. Jaan Poska Gümnaasium on üks parimatest hüppelaudadest sukeldumaks edasisse ellu.
Nüüd aga puhuvad uued tuuled, mille üheks peaosaliseks oled just sina, hea poskalane. Nagu ütles Kärt hommikul, on Euroopa täis hõljukgeneratsiooni – nad ei tea kust nad tulevad, mis nad teevad, kus on nende juured. Me peame olema tänulikud, et me saame tähistada neid kõiki riiklike tähtpäevi – mitte keegi meist ei tohi neid võtta kui tavaliste puhkepäevadena.
Vahepeal tuleb mõtteliine värskendada, sest muidu see kõik siin kaob. Mina ja sina oleme sama olulised, kui ükskõik kes. Meie oleme tulevik… ja järgmise Eesti loo ja selle lootuse saame kirjutada ainult meie!
Meil on Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi Vilistlaskoguna au välja kuulutada esseekonkurss „Eesti loost ja lootusest“. See ei ole tavaline esseekonkurss. See on märguanne sellest, et Eesti noorte südames on kirg ja põlemine meie loo ja selle lootuse kohta! Ühtlasi on see kink meie armsale koolile, kust oleme meie, vilistlased, saanud oma juured ja kasvanud selgelt mõtlevateks Eesti noorteks!
Hea, poskalane! Ole julge ja ära karda tähelepanu pöörata meie riigi ilule ja valule. See on sinu võimalus arutleda kaasa milleski, mis päriselt ka loeb. Mõtle, kõigepealt vaikselt ja siis häälekalt. Pane oma mõtted kirja ja vaata rohkem infot eestiloost.ee. Nagu ma ütlesin, see ei ole tavaline esseekonkurss! On aeg enda mättaots sinna paika jätta ja suuremalt asju hakata vaatama…
Elagu Eesti, elagu Tartu Jaan Poska Gümnaasium!
Lauri Kepler, Vilistlaskogu esimees, 3. lennu vilistlane