Üldinfo

Tartu rahu maja lugu

Omaaegne Riigikohtu hoone paistab linnapildis suur ja esinduslik – aerofoto aastast 1923

1859. aastal lasi parun Nolcken ehitada oma perekonnale kahekorruselise elamu Aia tänavale. 1886. aastal müüs ta selle aga 43 000 hõberubla eest uuele omanikule, Kaagjärve mõisnikule Nikolai von Grotele. Uus omanik lasi majale juurde ehitada kolmanda korruse ja maja taga paikneva ümartorni.

1894. aastal otsustas Nikolai von Grote maja maha müüa ja ehitada oma teisele naisele Aia tänavale uue maja, praeguse Eesti Kirjandusmuuseumi hoone. Aia tänava maja ostis Tsaari-Venemaa sõjaministeerium ja sellest sai kohaliku sõjaväeosa – Krasnojarski polgu staap. Maja hinnaks oli kujunenud juba 86 000 hõberubla. Tsaari-Venemaa sõjaministeeriumi käsutuses oli maja kuni Esimese maailmasõjani.

Esimese maailmasõja ajal, kui Tsaari-Venemaa sõjaministeerium oli maja maha jätnud, olid sellest huvitatud nii Eesti Rahva Muuseum kui ka noore Eesti Vabariigi kohtusüsteem. Eesti Rahva Muuseum, kes vaevles juba tollal suures ruumikitsikuses ja pidas seda maja oma muuseumi vääriliseks, kuna seal olid säilinud parkettpõrandad, vanad hollandi ahjud ning suured ning esinduslikud saalid. Vabadussõja tingimustes ei olnud noorel riigil aega taoliste probleemidega tegeleda ja nii lükati otsustamine edasi rahulikumate aegade saabumiseni. Vahepeal majutati sinna Läti sõjaväeosad – läti punased kütid, kes maja tugevasti rikkusid. Eesti Rahva Muuseumi kaebekirjade järgi olevat „parkett lagunenud, seinad määritud, aknaraamid ja uksed lõhutud, veevärk rikutud ja kogu maja muutunud haisvaks mudaauguks“. Sellest hoolimata ei vähenenud maja soovijate arv. 1919. aasta novembris kinnitas Vabariigi Valitsus siiski Aia uulits 39 asuva maja Eesti Vabariigi Riigikohtule.

Ajalukku on see Aia tänava maja aga läinud tänu seal sõlmitud Tartu rahule. 2. veebruaril 1920 kirjutati selles hoones alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelisele Tartu rahu lepingule, mille põhjal Venemaa tunnustas Eesti Vabariiki iseseisva riigina. Lennart Meri on nimetanud seda Eesti Vabariigi sünnitunnistusele allakirjutamiseks. Ka hoone anti sõlmitud rahulepingu tingimuste kohaselt üle Eestile.

Tartu rahu sõlmiti teisel korrusel, esimesel korrusel asus pressikeskus, kus ajakirjanikud ootasid värskeid uudiseid. Selles majas on maha peetud tuliseid vaidlusi Eesti-Vene piiriküsimustes ja saavutatud piiri nihutamine Rakvere alt Luuga jõeni. Teise korruse koridorid on näinud uksi paugutamas Eesti kindral Jaan Sootsi ja Vene kindral Fjodor Kostjajevit, kes seoses ägedate piirivaidlustega vahel koridoris rahunemas käisid. Selles hoones on külmaverelise ja asjatundliku rahuga kaitsnud Eesti huve delegatsiooni juht Jaan Poska. Nende seinte vahel on välja räägitud noorele Eesti Vabariigile nii vajalikud 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Siin lõpetati võidukalt Eesti Vabadussõda.

Pärast Tartu rahuläbirääkimiste lõppu kolis hoonesse Eesti Vabariigi Riigikohus, kus ta tegutses kuni 1935. aastani. Tartu rahu sõlmimise saalist sai kohtusaal ja kolmandal korrusel asusid prokuratuuri ja kohtu-uurijate ruumid. Tollases ajakirjanduses nimetati seda hoonet “rahupaleeks” ja „enam väärikamat maja Tartu linnas Riigikohtule ei leiduvat, sest mis see alalõpmata kestev õigusemõistmine muud ikka olevat kui alalõpmata kestev rahu loomine õiguse abil”. Alates 1935. aasta sügisest asus majja Tartu-Võru Rahukogu, mis on tänase ringkonnakohtu eelkäija.

Eesti Vabariigi Riigikohtu hoone 1932

Teise maailmasõja ajal asus majas Saksa Julgeolekuteenistuse SD ja kohaliku julgeolekupolitsei osakond. 1944. aasta sõjasuvel sai kogu Aia tänava piirkond sai raskelt kannatada. Paljud hooned hävisid tulevahetuses täielikult. Endisest Rahukohtu hoonest jäid alles vaid võlvitud lagedega kelder ja välisseinad. 1946. aastal hakati hoonet varemetest üles ehitama ja esialgu oli plaanis sinna rajada ülikooli radioloogiakliinik. Tartu rahu toas oleks plaanide kohaselt olnud 16 voodiga haiglapalat. Hoovi peale purustatud õuemaja asemele hakati ehitama uut maja, kus pidid asuma töökojad ja võimla Radioloogia kliiniku rajamisest siiski loobuti ja majas tegutses järgmised pool sajandit erinevaid nimetusi kandnud kutsekool. Tartlaste mällu on kool jäänud eelkõige Leen Kullmani nimelise kutsekoolina. Leen Kullman oli nõukogude luuraja, kes tabati ja keda kuulati üle julgeolekupolitsei hoones ning kes nõukogude ametliku versiooni kohaselt lasti maha põgenemiskatsel märtsis 1943.

Saksa Julgeolekuteenistuse SD hoone 1943

Maja taastati 1949. aastaks ja ehitustööd tegid põhiliselt kooli tollased õpilased. Varemete taastamisel muudeti ruumide paigutust, hoone ehitati koridorsüsteemseks. Maja ümberehitamine oli päevakorral veel mitmeid kordi. Neljas korrus ehitati peale alles 1962. aastal. Sama ümberehituse ajal oli plaanis ka torni lammutamine, aga see jäi õnneks siiski ära. Töökoda-võimla ehitati ümber 1966. aastal Arnold Matteuse projekti järgi ja siis ühendati see juurdeehitise teel ka peahoonega. 1980-ndate lõpus oli plaanis maja erinevate juurdeehitistega täiustada. Vanemuise ja Akadeemia tänava nurgal asuvale haljasalale plaaniti ehitada söökla ja aula ning teisele poole hoonet, Vanemuise ja Pepleri tänava nurgani viiv suur juuksuritöökoda. Peale Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti iseseisvuse taastamist jäid kutsekooli laiendamise plaanid teostamata. Aulat ehk suurt saali ei ole koolimajas siiani. Kutsekooli kompleksi linnapoolses asub 2005. aastast Herbert Masingu kool.

Kutsekool seitsmekümnendate lõpus, paremal koolile nime andnud nõukogude luuraja Leen Kullmani ausammas.

Aastatel 2008-2011 oli Tartu rahu maja Reiniku kooli gümnaasiumiosa käsutuses ja alates 2011. aasta suvest on selles pika ajalooga hoones Jaan Poska Gümnaasium.

Koolimaja 2012

Viimati muudetud 10.04.2013